Täna (pühapäeval) kell 21 ja esmaspäeval kell 23 saab Klassikaraadios kuulda Areaali saadet ugridoom-ansambliga Taak. See oli üks põnev saatetegemise kogemus, sest kuigi ma Taaga loomingust üliväga pean ja nende esimest plaati “Koerapööriöö” (2006) kuulasin eriti hoolega, puuduvad mul sügavamad teadmised, palju 2+2 nende skenes kokku teeb. Seda ütlen ma niimoodi tugeva enesekriitikaga. Sest Black Sabbathi ja Metallica perioodid on mul küll olnud – eks üht-teist veel – aga see ei ole päris see, millest Mart Kalvet ja Kristjan Virma Areaali stuudios rääkisid. Nende jutt oli hoopis huvitavam.
Heliloojate Liidul on teatavasti üsna välja kujunenud tuumik, kelle teoseid kuuleb tihti, ja mõned heliloojad, kellest alatasa räägitakse. Mõned heliloojad ongi aktiivsemad kui teised ning seetõttu rohkem pildil. Ja siis on sedalaadi heliloojad, kes on ka liidu nimekirjas, kes on isegi väga viljakad, aga kelle tegemistega pole eriti detailselt kursis ja keda ei ole väga ammu silmast silma näinud. Muidugimõista on võimalik, et ma ise ei ole alati õiges kohas olnud.
Mihkel Keremit ma näiteks mäletan keskkooli ajast. Hiljem mäletan, et tema teos oli 2007. aasta Eesti muusika päevade kavas. Kas ta ise kohal oli, ma ei tea. Aga tohutult hea meel on, et ilmselt läheb tal kuskil päris kenasti – vähemalt muusika on ilus ja endasse kiskuv.
Sirbis ilmus just eelmisel nädalal Mustpeade Majas toimunud kontserdi arvustus kontserdist, kus Tallinna Kammerorkester Mikk Murdvee dirigeerimisel ja soleerimisel tõi muuhulgas ettekandele Keremi teose “Lament” – sealjuures oli tegemist vioolaversiooni esiettekandega.
Ajakiri Muusika on veebileheküljele riputanud novembrikuu numbri, milles ilmus muuhulgas minu arvustus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Sügisfestivalist. Novembris toimunud kriitikakursusel sain sellele artiklile juba huvitavat vastukaja.
Aga endale esitan ma nüüd seda artiklit distantsilt lugedes esimesena küsimuse, kas õnnestus arvustajaroll bukleti toimetaja rollist lahus hoida. Ja antud juhul ma tõesti probleeme ei näe, kuna minu ülesanne oli lihtsalt tekste kirjutada – ei olnud suurt minu asi, miks festivali korraldusel või promomisel tehti just selliseid valikuid nagu tehti.
